Saturday, October 13, 2018
Saunalood vol.2-Vahur Armukahur🚀
Alustama pean sellest, et kulturismi vastu ei ole mul midagi ja saalis peegli ees vormi kontrollijate vastu ka mitte, see käib selle ala juurde.
Tulin täna nostalgitsema Viru keskuse Myfitnessis esimesse saali Viru keskuses. Siin kõik 2010 algas, nutsin riietusruumis nats ja kimasin saali. Paar lumehelbekest veiderdas saalis ja sai ilusti teha.
Põnevaks läks alles saunas👀, saun on seal hämar ja ukse klaas tume🙃
Istun, higi lappab ja siis ta tuli. Mingi 40 kandis Adonis saabus roosast rätikust tehtud niudevöö puusadel, millest ta sauna ukse ees vabanes nii nagu täiskasvanute filmides peategelased seda teevad. Elukogemus teatas ajju, et nüüd algab film, mida ma varem näinud pole. Õigus, Adonis oli asunud analüüsima oma keha saunaukse peegeldusest ja saunast paistis, et peamine tähelepanu on suunatud alakehale. Siit edasi loevad alaealised koos vanematega🔞
Adonis leidis ülesse oma ajuga enim suhtlevad ihuliikme ja uuris seda silmad vidukil. Hea on ikka sündida poisina, muidu poleks millegagi mängida. Minu meelehärmiks läks Adonis nüüd edasi seda teed, mida Hr. Sõõrumaa fallose massaažiks nimetab. Et päris nii vahetult polegi varem osalenud selles ühelasulise jogurtipüssi laadimises. Tüübi näost võis aimata, et ei see armukahur enne õnnelikku lõppu pidama ei saa ja ma köhatasin kõvasti.
Adonis hangus hetkeks kraan peos ja pisut ennast kogudes mähkis roosa räti ümber. Täiesti põhjendatult oli ta minu peale selle coitus interruptuse pärast pahane.
Andestusele lootma jäädes, viskasin leili juurde.
Loo moraal on see, et tumedad ja peegelklaasid on petlikud. Nagu mulle Türil kunagi üks koomik seletas kuidas ta Tallinnas käis ja autos armastust jagas ja autol olid sellised klaasid, et välja näed, aga sisse mitte😁
Friday, January 8, 2016
2016 lugu elust nr.1
NJUU JEER NJUU MII
NJUU JEER NJUU MII
Avalöögi lugu kirjutama ajendas mind tänane selle aasta esimene spordisaali külastus Postimaja MyFitnessisse. Klubi kui selline asjasse ei puutu, sest sellised sündmused hargnesid täna igas spordiklubis üle maailma, see on 100% fakt. Oli see nii aastal 1993 Reval Spordis Tallinnas ja on ka nüüd.
Kõigile teadmiseks, et täna on siis see päev aastas, kus tervis on aastavahetusest korda saamas ja kõrvad pole ka enam paugutamisest lukkus. Hommikul meenuvad antud lubadused sõpradele, naistele, meestele,vanematele ja kellelgi kindlasti ka ise endale. Seega seisan ka mina Spordisaali adminni leti ees, et ennast sisse reggada ja riietuma minna. Leti ees on paras järts ja rüselus. Solaariumisse või Taimaa näkimadalikule magama jäänud kunstripsmetega grillkana jagab röökides korraldusi oma vist juba karvad peal pojakesele, kes kõrvad lontis tuhmunud ja lootusetu pilguga mampsi korraldusi täidab. Grillkana hääl on ka Taimaa kõik hinnas puhvetisse jäänud ja kähiseb nagu "Kust Madrus Keppi" saaks baari ettekandjal. Aga adminn on osav ja ka iseseisvalt kohale saabunud tulevased rannakehad 2016 leiavad õige tee, aga jah selliseid nägusid võib näha 2x aastas Maneezi tänaval kui ajateenistusse võetakse ja ilmselt Nõukaajal Viljandi noortekoloonia trepil karistusaja alguses.
Meesteriietusruum on nagu NIKE fotoshuutingu garderoob, kohe algab 2015/2016 Fitnesskollektsiooni esitlus. Olles värskelt Sportlandis hindadega tutvunud, siis pakun puusalt, et vähemalt 7-l riietujal Eesti kulturismi lootusel on seljas 500.- EUR eest varustust. Värvid on neoonsed ja kirevad ning minul maalt pärit peaaegu vanainimesel hakkab pisut iiveldama.
Murran sellest moekarnevalist läbi ja sisenen siis suvekehade voolimise mekasse ja oo mai gaad, töö käib nagu laevaköögis. Aeroobsed aparaadid on täis ja liikumine käib õiges pulsivahemikus, lahti on volditud ka väljaprinditud tegevuskavad juhtivatelt toitumisnõustajatelt ja personaaltreeneritelt, hooaeg 2016 ei ole jäätud juhuse hooleks!
Vaatan üsna kurva taksikoera näoga ringi ja üritan 5min mõistatada, kas lampjalgsel ja 2012 aasta Adidase riietes inimesel ka täna üldse lootust on midagi oma raskest olelusvõitlusest puretud raamiga peale hakata või hakkan ka nagu marutaudis kährik siit ja sealt liharäbalaid rebima.
Ahh mis ma mölisen, tegelikult on kõik ilus ja iga seadme küljes ripub üks NIKE reklaammodell, kes ülikeskendunud näoga seda seadet algosadeks lammutada üritab, higi verd ja pisaraid lendab.
Kolmene punt 60kg-seid meeskaunistusi avavad ka kohe kiljatustest tiise selfinurga... see pole kerge olla ilus, higine ja tugev korraga, aga III katse toob oodatud tulemuse ning üks lihaskimpudes makaron läheb seda ka aknalauale enimtuntud sots.võrgustikesse sheerima, kus sponsoritest lähisugulased asitõendeid juba kannatamatult ootavad. Selfinunnude egotripi lõpetab üks gööl vid bools, kes nukkudele teatab, et see seade on seljalihastele ja oma 400 miimikalihast võivad nad tagasaalis peegli ees edasi treenida wink emoticon 12 punkti läheb seega talle. Vaatasin päeval ühte loodussaadet , kus selgus, et elevandi londis on 40 tuhat lihast ja hea, et kõik njuu miid peavad treenima oluliselt vähemaid.
Lähen suurte raskuste saali edasi ja leian sealt õnneks omad keskmised mänguasjad ülesse, müran ruttu ära ja kaon pessu. Istun saunas ja mõtlen, et 23a on minu silmad seda kolme kuuga olümpiale asja näinud , kuid alati jääb ju see 10%, kes neist ka peale 02. aprilli saali tulevad ja seal käima jäävadki. Lõpp hea kõik hea. Terves kehas terve vaim!
PS ära sa NIKE asja südamesse võta, ma lihtsalt kannan ADIDAST wink emoticon
Kõigile teadmiseks, et täna on siis see päev aastas, kus tervis on aastavahetusest korda saamas ja kõrvad pole ka enam paugutamisest lukkus. Hommikul meenuvad antud lubadused sõpradele, naistele, meestele,vanematele ja kellelgi kindlasti ka ise endale. Seega seisan ka mina Spordisaali adminni leti ees, et ennast sisse reggada ja riietuma minna. Leti ees on paras järts ja rüselus. Solaariumisse või Taimaa näkimadalikule magama jäänud kunstripsmetega grillkana jagab röökides korraldusi oma vist juba karvad peal pojakesele, kes kõrvad lontis tuhmunud ja lootusetu pilguga mampsi korraldusi täidab. Grillkana hääl on ka Taimaa kõik hinnas puhvetisse jäänud ja kähiseb nagu "Kust Madrus Keppi" saaks baari ettekandjal. Aga adminn on osav ja ka iseseisvalt kohale saabunud tulevased rannakehad 2016 leiavad õige tee, aga jah selliseid nägusid võib näha 2x aastas Maneezi tänaval kui ajateenistusse võetakse ja ilmselt Nõukaajal Viljandi noortekoloonia trepil karistusaja alguses.
Meesteriietusruum on nagu NIKE fotoshuutingu garderoob, kohe algab 2015/2016 Fitnesskollektsiooni esitlus. Olles värskelt Sportlandis hindadega tutvunud, siis pakun puusalt, et vähemalt 7-l riietujal Eesti kulturismi lootusel on seljas 500.- EUR eest varustust. Värvid on neoonsed ja kirevad ning minul maalt pärit peaaegu vanainimesel hakkab pisut iiveldama.
Murran sellest moekarnevalist läbi ja sisenen siis suvekehade voolimise mekasse ja oo mai gaad, töö käib nagu laevaköögis. Aeroobsed aparaadid on täis ja liikumine käib õiges pulsivahemikus, lahti on volditud ka väljaprinditud tegevuskavad juhtivatelt toitumisnõustajatelt ja personaaltreeneritelt, hooaeg 2016 ei ole jäätud juhuse hooleks!
Vaatan üsna kurva taksikoera näoga ringi ja üritan 5min mõistatada, kas lampjalgsel ja 2012 aasta Adidase riietes inimesel ka täna üldse lootust on midagi oma raskest olelusvõitlusest puretud raamiga peale hakata või hakkan ka nagu marutaudis kährik siit ja sealt liharäbalaid rebima.
Ahh mis ma mölisen, tegelikult on kõik ilus ja iga seadme küljes ripub üks NIKE reklaammodell, kes ülikeskendunud näoga seda seadet algosadeks lammutada üritab, higi verd ja pisaraid lendab.
Kolmene punt 60kg-seid meeskaunistusi avavad ka kohe kiljatustest tiise selfinurga... see pole kerge olla ilus, higine ja tugev korraga, aga III katse toob oodatud tulemuse ning üks lihaskimpudes makaron läheb seda ka aknalauale enimtuntud sots.võrgustikesse sheerima, kus sponsoritest lähisugulased asitõendeid juba kannatamatult ootavad. Selfinunnude egotripi lõpetab üks gööl vid bools, kes nukkudele teatab, et see seade on seljalihastele ja oma 400 miimikalihast võivad nad tagasaalis peegli ees edasi treenida wink emoticon 12 punkti läheb seega talle. Vaatasin päeval ühte loodussaadet , kus selgus, et elevandi londis on 40 tuhat lihast ja hea, et kõik njuu miid peavad treenima oluliselt vähemaid.
Lähen suurte raskuste saali edasi ja leian sealt õnneks omad keskmised mänguasjad ülesse, müran ruttu ära ja kaon pessu. Istun saunas ja mõtlen, et 23a on minu silmad seda kolme kuuga olümpiale asja näinud , kuid alati jääb ju see 10%, kes neist ka peale 02. aprilli saali tulevad ja seal käima jäävadki. Lõpp hea kõik hea. Terves kehas terve vaim!
PS ära sa NIKE asja südamesse võta, ma lihtsalt kannan ADIDAST wink emoticon
Thursday, January 22, 2015
06:45 krussis trussikud vol.1
Liigun mööda Viljandi sasseed vaikselt linna poole kui paremalt Põuld änd Bjuutide külast keerab mulle ette rakett-süstik-püss. Juhiaken on pisut alla keritud ja näen tagant, kuidas keegi üliintensiivselt nikotiinipulgakest läbi töötab ja pahvaki pahvaki nagu saunakeriselt... aga Viljandi mnt saab läbi juba ja me oleme süstikuga kõrvuti Pärnu mnt-l. Ma pole selgeltnägija, aga perse miskit sellist tundis juba ette smile emoticon Kettas istus ajahambast puretud murtud südamete romula ise, ilmselt 4s suits hambus, selg sirge ja Bartakova pudeliharja sonks esmaspäevaselt turris. Hakkasin aru saama tema äkkpiduritega ja keskteljele vajumistega kaunistatud sõidustiilist. Kui suitsu rebida , parema käega barankat hoida ja vasakuga oma reite vahel toimetada, siis pead olema ikka Moskva akrobaatide koolis käinud. Algul arvasin, et äkki on mobiil kubemesse pudenenud, aga ei, ta üritas ka tagant värvli vahelt oma ihupesu korrale kutsuda. Ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada ja ilmselt peegeldasid tänavalambid mu mitte eriti valgetelt hammastelt talle silma.Kiire pilk mulle kui veel väljaarenemata ja selge puudega pedaalile ning siis läks lapats põhja ja romula kadus mu silmist ning ilmselt jõudis rakett ka lähimasse Statika pellerisse, et krussis asjad jälle töökorda sättida. Kaunist esmaspäeva kõigile ja otsige Juudituubist mõni hea Curly Stringsi lugu välja.Saturday, November 9, 2013
Postimaja RIMI ja aukartus elu ees
Alles see oli kui uus Postimaja ilusal sügisesel laupäeval valju muusika ja orgastiliste hõisete saatel avati. Olid ju inimesed lausa ööbima tulnud, et pühavee peekrist üks ainumaski piisk mööda ei põrutaks. Asi oli küünlaid väärt, sest Püha Kardaan oli ennast välja paista lasknud, Aamen.
Minu väike hing ja raam ja tahe olid ka üheks hetkeks nõrgenenud ja mateeria vajas toitu. Otsustasin külastada uue pühamu keldrikorrusel asuvat gurmeekauplust Rimi. Käisin tualetis, nuuskasin nina, laikisin kõiki laikijaid ja ajasin oma sitakastile kargud alla, täiskäik edasi. Sisenemine oli tore ja eskulaatur viis mind alla, all on alati pime, õudne ja Pimeduse kuninganna Elviira ei hammusta kunagi mööda. Pime ei olnudki, oli suht hele valgus ja paistsid juba turvaväravad... alati on väravate kõrval lamav Kerberos, see 3pealine Põrguväravast... nii ka siis ei oldud miskit jäetud saatuse hooleks. Päid oli tal 1 ja kõrvu 2, suu keset nägu ja 2 silma, inimene nazõvaetsa. See oligi alfaisane, kellest varem olin lugenud vaid internetis ning elusana on näinud teda vähesed. Lihaskimpudes pseudoatleet seisis väga kõvas stoikas, eeter oli maskulliinsusest tiine ja oma kannilihastega oleks ta võinud kreekapähkleid purustada. Pilk oli kindel ja otsis väljakutseid nagu kunagi Gaspirovski telkus, teen teid kõiki terveks äbarikud. Tundsin ennast halvatud, saamatu ja abituna, poleks kunagi ettekujutanud,et üks selline võimsus hävitab su ühe hetkega pisikesteks kaka tükikesteks. Õnneks ta järgi ei tulnud vaid rippus selle posti otsas edasi, mis tema lapsekeha püsti hoidis. Tuulest tuli iidne sõnum – kui näed ühte mõrtsukit, seal kohe teine sulle turja kargab. Seda teist pidin ootama täpselt 3 minutit ja seal ta seisis mu ees Eliisabeth Jõhvi. Oi joptik, see polnud enam ka minu kui pisut elu näinud krantsi jaoks naljakas.
1 meeter minust seisis USS naisturvatöötaja nagu kaks tilka vett Rubiku kuubikuga, nii pikk kui lai, patsiga, sellise pilgu manamiseks jääb ilmselt väheks Valgest Hiinlasest ning peale joodud korgijoogist GHB. Kallerdusin ikka laksust täiesti ära ja muidu lärmakast niku, nalja ja napsimehest sai kogelev vanainimene. Kes on näinud õuduste klassikat Child PLay, mäletab seda nukku ja tema naeratust. USS naisturvaril polnud käes küll õnneks mitte nuga vaid pastakas, aga naeratus oli samane ja õudsam veel. Jäin endale kindlaks ja olin valmis, et see pastakas võib mulle sattuda kuhugi elutähtsasse organisse, lihtsalt amatööre õpetatakse ju esiteks tapma ja siis laibale esmaabi andma.
Vaatasime tõtt nagu Vormsi saarel vaatasin kunagi kitsega, kellel oli täiesti bajebatt mist ja kust mees. Ja äkki sekkusid mind poeteel saatnud inglid ning kuubik oli näinud palju huvitavamat objekti kelle keha oma võimsusega varjutada. Pühkisin külma hirmuhigi oma otsmikult ja tegin ristimärgi, sest nagu ütleb Kivirähk, siis sellistel on alati kümmekond kutsikat. Meenub Dimon Taturini esimene stuudiotool-kresla, kus mu õbluke lapsekeha nutukrampides värises ja nõelte all kiunus, sama õudne kuid õnneliku lõpuga oli see kohtumine.
Kõht korises ja silme ees tiirles, 39a vana bensukas vajas kütet ja mida rutem seda parem. Läbi hommikuse udu paistis soojaleti rõdu... üks neist oli mees ja teine naine... naine oli küpsem ja klahve oli suus umbes sama palju kui Kaarli kiriku klavessiinil, aga mina ju ei soovitanud tal naeratada ja ilmselt ka Ivo Rull mitte.
Soojaletis alles kino algas kui zombiest tagasi keeranud ja eelpool mainitet hambumusega naistöötaja hakkas kliendi nähes hakkliha- ja maksakastmel lõhna ja lusikaga sees kolades vahet tegema. Siis sai minu juba niigi väikene ja hirmul aju signaali RUN Forrest RUN! Nägin veel seda kui üks ilmselt loomult väga hea Eesti inimene oli julgenud paluda tüki praetud valget kala.
Selle kalatüki saba oli kerest lahti keedetud ja eraldus tõstes ning maandus hügieenilisest leti osast väljapoole. Katkine klaver lähenes probleemile nagu 8 raksu varguste eest istunud ja rinnale kassipea joonistanud tegija. Sai ka see saba tangide vahele ja käratati karpi kerele järele... muti näos ei tõmmelnud ükski lihas, maffia filmide meisterklass ja algajate kordnike õudusunenägu. Kuna vahtisin seal kõrval apparell põlvini, siis rögistas klaver ka minu suunas midagi taolist, et kas ja mis ma olen. Söögiisuga oli hetkel JOKK ja taganesin soojaletist suht filigraanse Michael Jacksoni Moonwalkeriga, mida olin harjutanud 4a peale rahvatantsus kirjuvöö saamist.
Koopast oli vaja ka välja saada, otse läbi lae ikka H&M-i ei hüppa, seal on mingi järgmine pervo, kes sulle kiirelt trussarite kolmikpakist Golumbia lipsu teeb ja ööbikute juurde saadab. Sõitsin silmad kinni eskalaatoriga ülesse, pulss oli 200 all ja ilgelt higistasin. Lihaskimpudes USS atleet oli länud veresuhkrut mõõtma ning õnneks asendus vaatas mind nagu Eesti rikkuri laps vaatab näritud õuna Aifööni, millel lubatud 32 GB mälu asemel 16 GB on. Elame veel sõbrad, aga mis elu see on.
Alles see oli kui uus Postimaja ilusal sügisesel laupäeval valju muusika ja orgastiliste hõisete saatel avati. Olid ju inimesed lausa ööbima tulnud, et pühavee peekrist üks ainumaski piisk mööda ei põrutaks. Asi oli küünlaid väärt, sest Püha Kardaan oli ennast välja paista lasknud, Aamen.
Minu väike hing ja raam ja tahe olid ka üheks hetkeks nõrgenenud ja mateeria vajas toitu. Otsustasin külastada uue pühamu keldrikorrusel asuvat gurmeekauplust Rimi. Käisin tualetis, nuuskasin nina, laikisin kõiki laikijaid ja ajasin oma sitakastile kargud alla, täiskäik edasi. Sisenemine oli tore ja eskulaatur viis mind alla, all on alati pime, õudne ja Pimeduse kuninganna Elviira ei hammusta kunagi mööda. Pime ei olnudki, oli suht hele valgus ja paistsid juba turvaväravad... alati on väravate kõrval lamav Kerberos, see 3pealine Põrguväravast... nii ka siis ei oldud miskit jäetud saatuse hooleks. Päid oli tal 1 ja kõrvu 2, suu keset nägu ja 2 silma, inimene nazõvaetsa. See oligi alfaisane, kellest varem olin lugenud vaid internetis ning elusana on näinud teda vähesed. Lihaskimpudes pseudoatleet seisis väga kõvas stoikas, eeter oli maskulliinsusest tiine ja oma kannilihastega oleks ta võinud kreekapähkleid purustada. Pilk oli kindel ja otsis väljakutseid nagu kunagi Gaspirovski telkus, teen teid kõiki terveks äbarikud. Tundsin ennast halvatud, saamatu ja abituna, poleks kunagi ettekujutanud,et üks selline võimsus hävitab su ühe hetkega pisikesteks kaka tükikesteks. Õnneks ta järgi ei tulnud vaid rippus selle posti otsas edasi, mis tema lapsekeha püsti hoidis. Tuulest tuli iidne sõnum – kui näed ühte mõrtsukit, seal kohe teine sulle turja kargab. Seda teist pidin ootama täpselt 3 minutit ja seal ta seisis mu ees Eliisabeth Jõhvi. Oi joptik, see polnud enam ka minu kui pisut elu näinud krantsi jaoks naljakas.
1 meeter minust seisis USS naisturvatöötaja nagu kaks tilka vett Rubiku kuubikuga, nii pikk kui lai, patsiga, sellise pilgu manamiseks jääb ilmselt väheks Valgest Hiinlasest ning peale joodud korgijoogist GHB. Kallerdusin ikka laksust täiesti ära ja muidu lärmakast niku, nalja ja napsimehest sai kogelev vanainimene. Kes on näinud õuduste klassikat Child PLay, mäletab seda nukku ja tema naeratust. USS naisturvaril polnud käes küll õnneks mitte nuga vaid pastakas, aga naeratus oli samane ja õudsam veel. Jäin endale kindlaks ja olin valmis, et see pastakas võib mulle sattuda kuhugi elutähtsasse organisse, lihtsalt amatööre õpetatakse ju esiteks tapma ja siis laibale esmaabi andma.
Vaatasime tõtt nagu Vormsi saarel vaatasin kunagi kitsega, kellel oli täiesti bajebatt mist ja kust mees. Ja äkki sekkusid mind poeteel saatnud inglid ning kuubik oli näinud palju huvitavamat objekti kelle keha oma võimsusega varjutada. Pühkisin külma hirmuhigi oma otsmikult ja tegin ristimärgi, sest nagu ütleb Kivirähk, siis sellistel on alati kümmekond kutsikat. Meenub Dimon Taturini esimene stuudiotool-kresla, kus mu õbluke lapsekeha nutukrampides värises ja nõelte all kiunus, sama õudne kuid õnneliku lõpuga oli see kohtumine.
Kõht korises ja silme ees tiirles, 39a vana bensukas vajas kütet ja mida rutem seda parem. Läbi hommikuse udu paistis soojaleti rõdu... üks neist oli mees ja teine naine... naine oli küpsem ja klahve oli suus umbes sama palju kui Kaarli kiriku klavessiinil, aga mina ju ei soovitanud tal naeratada ja ilmselt ka Ivo Rull mitte.
Soojaletis alles kino algas kui zombiest tagasi keeranud ja eelpool mainitet hambumusega naistöötaja hakkas kliendi nähes hakkliha- ja maksakastmel lõhna ja lusikaga sees kolades vahet tegema. Siis sai minu juba niigi väikene ja hirmul aju signaali RUN Forrest RUN! Nägin veel seda kui üks ilmselt loomult väga hea Eesti inimene oli julgenud paluda tüki praetud valget kala.
Selle kalatüki saba oli kerest lahti keedetud ja eraldus tõstes ning maandus hügieenilisest leti osast väljapoole. Katkine klaver lähenes probleemile nagu 8 raksu varguste eest istunud ja rinnale kassipea joonistanud tegija. Sai ka see saba tangide vahele ja käratati karpi kerele järele... muti näos ei tõmmelnud ükski lihas, maffia filmide meisterklass ja algajate kordnike õudusunenägu. Kuna vahtisin seal kõrval apparell põlvini, siis rögistas klaver ka minu suunas midagi taolist, et kas ja mis ma olen. Söögiisuga oli hetkel JOKK ja taganesin soojaletist suht filigraanse Michael Jacksoni Moonwalkeriga, mida olin harjutanud 4a peale rahvatantsus kirjuvöö saamist.
Koopast oli vaja ka välja saada, otse läbi lae ikka H&M-i ei hüppa, seal on mingi järgmine pervo, kes sulle kiirelt trussarite kolmikpakist Golumbia lipsu teeb ja ööbikute juurde saadab. Sõitsin silmad kinni eskalaatoriga ülesse, pulss oli 200 all ja ilgelt higistasin. Lihaskimpudes USS atleet oli länud veresuhkrut mõõtma ning õnneks asendus vaatas mind nagu Eesti rikkuri laps vaatab näritud õuna Aifööni, millel lubatud 32 GB mälu asemel 16 GB on. Elame veel sõbrad, aga mis elu see on.
Monday, November 4, 2013
Suguküpsus ja Türi linnasaun
Tänane Hingedepäev on raske ja valus, panin küünla.... Otsustasin sellele mitte mõelda ja aiatööde käigus hakkas mind kummitama üks vana seiklus...
80dad ja seekord tegevuspaigaks Kevadpealinn Türi. Türi linnas oli saun, kus onud tädid käisid ennast pesemas ja kõvematel onudel oli diplomaatkohvrites kaasas ka 4 õlut- 4pack siis. Mina käisin saunas isaga ja mul olid seal omad ülesanded nagu isa selja pesemine ja pesukaussidesse vee laskmine. Aga see kõik oli liiga ilus, et jäädagi kestma. Saunaskäigule andis lõpliku hoobi mõtteline ja osalt ka bioloogiline mehistumine. Ühel kaunil sügispäeval selgus karm tõsiasi, et edasised saunateed tuleb ette võtta iseseisvalt! Põhjus selleks oli konkreetne, käega kubet kobades oli 100% kindel,et nüüd on karvad peal ja sellised mehed käivad saunas ise.
Olles eelnevalt kurssi viinud ka oma esivanemad, seadsin ma oma maskulliinsusest punetava ja esimeste karvadega kaetud suht hapra raami Türi linna ühissauna poole teele.
Üsna korralikult laiali okstega siseneti saunamajja, kus piletitädi mind puuris sellise pidevalt ilma ehk regulaarne näoga ja määgis, et kas ma olen üksi. Vastus kõlas värskest karvapuhangust tulenevalt miskit taolist,et meeste käest küsitakse, kas olete täna üksi. Mutil jooksis selle peale ülemine kõvaketas nii kokku,et ilmselt poleks ka 3 restarti aidanud.
Nonii poehali, riietusruumis oli üks härra ennast juba väga korda häälestanud ja ilmselt oli tal diblokas ka miskit haljamat kaasas või lihtsalt juba päevast korralik põhi all. Igastahes pellerist väljudes teatas ta,et kotid on puhtad ja räme see isu on peal. Türi 80date olusid arvestades võis ta oma kirgedele isegi sel õhtul mingi suht reaalse väljundi leida.
Pesuruumis oli kohe selge, et II Maailmasõjas valel poolel sõdinud härrasmehed on täna enamuses. Meenus lasteaia luuletus, kiliseb ja koliseb, lonkab ja möliseb. Kätega vehkimist ja blatnoide sarnast möla tuli nagu maki lindilt. Mulle meenus see, et see vanade sõjapeerude terror laval vajab minusuguse suguküpse võitleja sekkumist. Vastupanuliikumisprogrammi koondnimetuseks sai Joppen Puhh. Lasin pesukausi vett täis ja kerisin leiliruumi. Oi milline kuldhammastega bratva mulle seal vastu rõõlas Räägiti elust ja kuidas kõik persses on ja kuidas vanasti osad asjad ikka polnud persses ja kes tuleks maha lasta ja kelle vanematega tuleks ümberseksimise kohapealt ühendust võtta. Minu kõrval istunud härra rebis ootamatult ilge rohekolli ninast kurku ja üsna oodatult liikus see makku edasi, julgesin poetada,et nii vist saab õhtuks kõhu täis, ilmselt ei saanud tont päris lõpuni aru või toimus tal pööningul viimane appdeit 10a tagasi, aga ta naeratas mulle ja rögises,et zajebiss maltshik. Leili taoti ikka ilusti nii,et mu esimesed karvad hõõgusid, mõtlesingi,et perkele küll krdi muuseumi eksponaadid, varsti saab asjad selgeks. Nii, kaader keris pesuruumi oma konnasilmi leotama ja aeg oli tegutsema hakata. Keris oli suur nagu Baruto selg ja krt kõrgel, pässid viskasid sinna suht õrnalt ja laksu tuli koledasti.
Pesuruumist kostus hingeldamist röginat ja kellegi emaga lubati vahekorda astuda kuna pesukausi sang murdus ära. Nii, võtsin jõu kokku ja tõstsin kausiga vett peakohale ja valasin kerisele tühjaks, tramaivõi see oli lahe. Lasin kõhuli põrandale ja roomasin ukseni, mis õnneks polnud kaugel. Libisesin kangelaste eest läbi ja jäin eemale etendust jälgima. Ilusa laulu ja sirge seljaga kapati leili ja uks paugutati valju jope ema saatel kinni. Hakkasin lugema 1..2..3 kusagil 9 juures olid need puujalgadega karud jõudnud ilmselt lavapingi 3dale kihile potsatada ja seal lõi hinge kinni. Joppa Kolla kus siis kutsuti kõik suguelundid appi ja mida kõike nendega ja kuhu teha saab. Oleks mul trussarid jalas olnud, oleksin ma need ilmselt naerust täis lasknud. Türber küll uks lendas lahti ja tulipunane pasarahe lendas sealt välja, rabelesid nagu oleks mõlaga mööda kotte saanud ja lubati vahekorda astuda Türi linnapea, siis sauna juhataja ja lõpuks kütja emaga. Kuivatasin oma suguküpse raami ära ja kerisin vaikselt kodu poole. Sõja võitmiseni oli veel pikk tee minna, aga esimene korralik lahing oli antud. Eesmärk pühendab abinõud...
Tänane Hingedepäev on raske ja valus, panin küünla.... Otsustasin sellele mitte mõelda ja aiatööde käigus hakkas mind kummitama üks vana seiklus...
80dad ja seekord tegevuspaigaks Kevadpealinn Türi. Türi linnas oli saun, kus onud tädid käisid ennast pesemas ja kõvematel onudel oli diplomaatkohvrites kaasas ka 4 õlut- 4pack siis. Mina käisin saunas isaga ja mul olid seal omad ülesanded nagu isa selja pesemine ja pesukaussidesse vee laskmine. Aga see kõik oli liiga ilus, et jäädagi kestma. Saunaskäigule andis lõpliku hoobi mõtteline ja osalt ka bioloogiline mehistumine. Ühel kaunil sügispäeval selgus karm tõsiasi, et edasised saunateed tuleb ette võtta iseseisvalt! Põhjus selleks oli konkreetne, käega kubet kobades oli 100% kindel,et nüüd on karvad peal ja sellised mehed käivad saunas ise.
Olles eelnevalt kurssi viinud ka oma esivanemad, seadsin ma oma maskulliinsusest punetava ja esimeste karvadega kaetud suht hapra raami Türi linna ühissauna poole teele.
Üsna korralikult laiali okstega siseneti saunamajja, kus piletitädi mind puuris sellise pidevalt ilma ehk regulaarne näoga ja määgis, et kas ma olen üksi. Vastus kõlas värskest karvapuhangust tulenevalt miskit taolist,et meeste käest küsitakse, kas olete täna üksi. Mutil jooksis selle peale ülemine kõvaketas nii kokku,et ilmselt poleks ka 3 restarti aidanud.
Nonii poehali, riietusruumis oli üks härra ennast juba väga korda häälestanud ja ilmselt oli tal diblokas ka miskit haljamat kaasas või lihtsalt juba päevast korralik põhi all. Igastahes pellerist väljudes teatas ta,et kotid on puhtad ja räme see isu on peal. Türi 80date olusid arvestades võis ta oma kirgedele isegi sel õhtul mingi suht reaalse väljundi leida.
Pesuruumis oli kohe selge, et II Maailmasõjas valel poolel sõdinud härrasmehed on täna enamuses. Meenus lasteaia luuletus, kiliseb ja koliseb, lonkab ja möliseb. Kätega vehkimist ja blatnoide sarnast möla tuli nagu maki lindilt. Mulle meenus see, et see vanade sõjapeerude terror laval vajab minusuguse suguküpse võitleja sekkumist. Vastupanuliikumisprogrammi koondnimetuseks sai Joppen Puhh. Lasin pesukausi vett täis ja kerisin leiliruumi. Oi milline kuldhammastega bratva mulle seal vastu rõõlas Räägiti elust ja kuidas kõik persses on ja kuidas vanasti osad asjad ikka polnud persses ja kes tuleks maha lasta ja kelle vanematega tuleks ümberseksimise kohapealt ühendust võtta. Minu kõrval istunud härra rebis ootamatult ilge rohekolli ninast kurku ja üsna oodatult liikus see makku edasi, julgesin poetada,et nii vist saab õhtuks kõhu täis, ilmselt ei saanud tont päris lõpuni aru või toimus tal pööningul viimane appdeit 10a tagasi, aga ta naeratas mulle ja rögises,et zajebiss maltshik. Leili taoti ikka ilusti nii,et mu esimesed karvad hõõgusid, mõtlesingi,et perkele küll krdi muuseumi eksponaadid, varsti saab asjad selgeks. Nii, kaader keris pesuruumi oma konnasilmi leotama ja aeg oli tegutsema hakata. Keris oli suur nagu Baruto selg ja krt kõrgel, pässid viskasid sinna suht õrnalt ja laksu tuli koledasti.
Pesuruumist kostus hingeldamist röginat ja kellegi emaga lubati vahekorda astuda kuna pesukausi sang murdus ära. Nii, võtsin jõu kokku ja tõstsin kausiga vett peakohale ja valasin kerisele tühjaks, tramaivõi see oli lahe. Lasin kõhuli põrandale ja roomasin ukseni, mis õnneks polnud kaugel. Libisesin kangelaste eest läbi ja jäin eemale etendust jälgima. Ilusa laulu ja sirge seljaga kapati leili ja uks paugutati valju jope ema saatel kinni. Hakkasin lugema 1..2..3 kusagil 9 juures olid need puujalgadega karud jõudnud ilmselt lavapingi 3dale kihile potsatada ja seal lõi hinge kinni. Joppa Kolla kus siis kutsuti kõik suguelundid appi ja mida kõike nendega ja kuhu teha saab. Oleks mul trussarid jalas olnud, oleksin ma need ilmselt naerust täis lasknud. Türber küll uks lendas lahti ja tulipunane pasarahe lendas sealt välja, rabelesid nagu oleks mõlaga mööda kotte saanud ja lubati vahekorda astuda Türi linnapea, siis sauna juhataja ja lõpuks kütja emaga. Kuivatasin oma suguküpse raami ära ja kerisin vaikselt kodu poole. Sõja võitmiseni oli veel pikk tee minna, aga esimene korralik lahing oli antud. Eesmärk pühendab abinõud...
Saturday, October 26, 2013
Tahavaate peegel vol.2
Olin oma veteranist Avensise just pöördesse ajanud ja kohalt karanud. Hommikuti on linna lähedal Viljandi mnt-l pime ja kõle, kuniks algavad uusasundused. Ilge pasaga raius nn Hansaplanti suunduvast ja UUesalu vahest välja mingi must nool, ilma igasuguste pidurite suundade jms liigsega. Ramaki peateele ja meie siht on Püha Edgarianuse Tallinn. Lasin kangelastest kerge peenega siiski mööda, sest perse tundis ,et minu väikene televiisor tagavaate peeglis näitab täna üsna kaasakiskuvat neuroerootilist thrillerit. Side minu aju ja pepu vahel ei vedanud ka seekord mind alt... tunded ja nägemus olid sheerimist väärt.
Musta noole roolis oli pisut juba ajahambast ja elus enesest puretud daam, kes juhendas kõrvalistmel olevat last, kuidas olla ja elus edasi minna. Mutil oli oma aken pilukil ja hambus suitsev sigarett nagu parimates " Madrus tahab keppi" sadamabaarides on deformeerunud aluspesuga profidel. Lapsel oli selles suitsuvines ainukene kindel ja selge asi telefon, kes temaga tol füüsiliselt raskel hetkel koos oli. Möödusid pikad 5 minutit. Jõudsime üsna venivas rongis vasakul Reola tanklani, mutt paugutas teise suitsu ette , endal pea tantsis lambaadaat ja esikäpakesed trummeldasid barankat. Püha tutt ja tuulerõuged nagu sõber Casb ütleb, mutt pani ahelas 3da suitsu ette. Eemalt paistis,et mantlipärijal on juba nikotiinist silmad kollased , kuid inimene harjub kõigega, isegi poomisega... kooli alguseni oli jäänud 17 minutit ja ilmselt oleks isegi Stirlitz hauas ringi keeranud ja lugenud oma 17 kevadist hetke labiilseks insomniaks.
Vahpeal hakkas lähenema Järve raudtee ülesõit, enne mida oli õrn ummik. Musta noole karm, aga õiglane emajuht lasi rivitult 4da nikotiinipulga. Mina isiklikult oleks sellise taseme juures tahtnud näha suust välja lastud Olümpia rõngaid, kust ülejänudd suits läbi puhutakse.
Mina oma De Javu-d ei näinudki, must nool koos lapsega kargas üle Järve ülesõidu nagu haavatud loom ja korraks olime me veel kõrvuti Sparta kandis, kus proua oli asunud riidlema autoraadioga nii, et esiklaas oli tatipritsmetest täpiline nagu Pipi pale Astrid Lindgreni raamatus. Äkki jõuluvana toob talle E-sigareti ja siis hoiab juba Jumal sellel akud täis või muidu... sügis 2013
Olin oma veteranist Avensise just pöördesse ajanud ja kohalt karanud. Hommikuti on linna lähedal Viljandi mnt-l pime ja kõle, kuniks algavad uusasundused. Ilge pasaga raius nn Hansaplanti suunduvast ja UUesalu vahest välja mingi must nool, ilma igasuguste pidurite suundade jms liigsega. Ramaki peateele ja meie siht on Püha Edgarianuse Tallinn. Lasin kangelastest kerge peenega siiski mööda, sest perse tundis ,et minu väikene televiisor tagavaate peeglis näitab täna üsna kaasakiskuvat neuroerootilist thrillerit. Side minu aju ja pepu vahel ei vedanud ka seekord mind alt... tunded ja nägemus olid sheerimist väärt.
Musta noole roolis oli pisut juba ajahambast ja elus enesest puretud daam, kes juhendas kõrvalistmel olevat last, kuidas olla ja elus edasi minna. Mutil oli oma aken pilukil ja hambus suitsev sigarett nagu parimates " Madrus tahab keppi" sadamabaarides on deformeerunud aluspesuga profidel. Lapsel oli selles suitsuvines ainukene kindel ja selge asi telefon, kes temaga tol füüsiliselt raskel hetkel koos oli. Möödusid pikad 5 minutit. Jõudsime üsna venivas rongis vasakul Reola tanklani, mutt paugutas teise suitsu ette , endal pea tantsis lambaadaat ja esikäpakesed trummeldasid barankat. Püha tutt ja tuulerõuged nagu sõber Casb ütleb, mutt pani ahelas 3da suitsu ette. Eemalt paistis,et mantlipärijal on juba nikotiinist silmad kollased , kuid inimene harjub kõigega, isegi poomisega... kooli alguseni oli jäänud 17 minutit ja ilmselt oleks isegi Stirlitz hauas ringi keeranud ja lugenud oma 17 kevadist hetke labiilseks insomniaks.
Vahpeal hakkas lähenema Järve raudtee ülesõit, enne mida oli õrn ummik. Musta noole karm, aga õiglane emajuht lasi rivitult 4da nikotiinipulga. Mina isiklikult oleks sellise taseme juures tahtnud näha suust välja lastud Olümpia rõngaid, kust ülejänudd suits läbi puhutakse.
Mina oma De Javu-d ei näinudki, must nool koos lapsega kargas üle Järve ülesõidu nagu haavatud loom ja korraks olime me veel kõrvuti Sparta kandis, kus proua oli asunud riidlema autoraadioga nii, et esiklaas oli tatipritsmetest täpiline nagu Pipi pale Astrid Lindgreni raamatus. Äkki jõuluvana toob talle E-sigareti ja siis hoiab juba Jumal sellel akud täis või muidu... sügis 2013
Tuesday, September 24, 2013
Väga meeleolukas kojusõit oli täna. 24.09.2013
Mööda Liivalaiat liikudes, tundsin peagi kuklasse hingavat sportauto lähedust. Tahavaate peeglist vaatas mulle vastu Pühade püss ise - elatunud Toyota Celica sportkupee ise. Terve uulitsa õhk oli hobuhõdudest tiine ja sähvis elekter, tundsin kohe, kuidas mu 3 kuklavolti vaikselt külma hirmuhigiga kattuvad. Aga see oli alles algus.
Kettas istus ühe telekanali kummtissist ilmatargaga sarnanev neidis, kes töötas jõuliselt oma nutifoniga. Kõrval istus samast kaliibrist ja ilmselt ka samast aastakäigust ilus küps ladvaõun, kes samuti pikkade kunstküüntega oma nutifoni ekraani kraapis nagu raisakull korjust. Sõit jätkus rohelises laines ja kuldsed sügisesed päiksekiired mängisid vallatult meie tuleviku lootuste kiharates. Vahepeal oli miskit tahaistme ette maha kukkunud ja kettas olnud emaschumaher ronis peatpidi seda asja korda seadma. Ehk siis peeglisse vaadates ei olnudki 20 sek kedagi roolis, Ladvaõunast kaardilugeja oli saanud just oma elulaigi FB-s ja naeris suu kõrvuni ebainimlikult pead väristades, see võis olla seotud ka millegiga, millest lugesin 80-date alguses salaja raamatust "Avameelselt abielust"... 100% kindel muidugi pole. Siis juhtus midagi täiesti enneolematut. Fooris süttis punane tuli ja eelmainitud loodusimed tallusid 4 jalaga pedaali põhja. Auto seisis paigal nagu oleks Võsa Pets selle super Attackiga kinni liiminud. Nutifonid olid lennanud armatuurile ja ladvaõun korjas need kiiruga kokku, et side Jumala ja muu maailmaga ei katkeks. Jõudsin veel mõelda,et tulge tulge tütrekest nüüd mulle ilusti takka luuki sisse, siis läheb mu 2004 Avensis ilusti mahakandmisele. Jumal oli aga see hetk kahjuks objektiivne ja andis mõlemale ekipaazile veel ühe võimaluse. Seda võimalust minu 39a kogemust enam nautima ei jäänud ja veteranist viimast pigistades õnnestus kaduda kosmose ristist kodu poole. Olin õnnelik, et sain veeta need huvitavad hetked meie tulevikuga, milles ma nüüd olen kindlam kui ei iganes varem. Tänan.
Mööda Liivalaiat liikudes, tundsin peagi kuklasse hingavat sportauto lähedust. Tahavaate peeglist vaatas mulle vastu Pühade püss ise - elatunud Toyota Celica sportkupee ise. Terve uulitsa õhk oli hobuhõdudest tiine ja sähvis elekter, tundsin kohe, kuidas mu 3 kuklavolti vaikselt külma hirmuhigiga kattuvad. Aga see oli alles algus.
Kettas istus ühe telekanali kummtissist ilmatargaga sarnanev neidis, kes töötas jõuliselt oma nutifoniga. Kõrval istus samast kaliibrist ja ilmselt ka samast aastakäigust ilus küps ladvaõun, kes samuti pikkade kunstküüntega oma nutifoni ekraani kraapis nagu raisakull korjust. Sõit jätkus rohelises laines ja kuldsed sügisesed päiksekiired mängisid vallatult meie tuleviku lootuste kiharates. Vahepeal oli miskit tahaistme ette maha kukkunud ja kettas olnud emaschumaher ronis peatpidi seda asja korda seadma. Ehk siis peeglisse vaadates ei olnudki 20 sek kedagi roolis, Ladvaõunast kaardilugeja oli saanud just oma elulaigi FB-s ja naeris suu kõrvuni ebainimlikult pead väristades, see võis olla seotud ka millegiga, millest lugesin 80-date alguses salaja raamatust "Avameelselt abielust"... 100% kindel muidugi pole. Siis juhtus midagi täiesti enneolematut. Fooris süttis punane tuli ja eelmainitud loodusimed tallusid 4 jalaga pedaali põhja. Auto seisis paigal nagu oleks Võsa Pets selle super Attackiga kinni liiminud. Nutifonid olid lennanud armatuurile ja ladvaõun korjas need kiiruga kokku, et side Jumala ja muu maailmaga ei katkeks. Jõudsin veel mõelda,et tulge tulge tütrekest nüüd mulle ilusti takka luuki sisse, siis läheb mu 2004 Avensis ilusti mahakandmisele. Jumal oli aga see hetk kahjuks objektiivne ja andis mõlemale ekipaazile veel ühe võimaluse. Seda võimalust minu 39a kogemust enam nautima ei jäänud ja veteranist viimast pigistades õnnestus kaduda kosmose ristist kodu poole. Olin õnnelik, et sain veeta need huvitavad hetked meie tulevikuga, milles ma nüüd olen kindlam kui ei iganes varem. Tänan.
Subscribe to:
Posts (Atom)