Väga meeleolukas kojusõit oli täna. 24.09.2013

Mööda Liivalaiat liikudes, tundsin peagi kuklasse hingavat sportauto lähedust. Tahavaate peeglist vaatas mulle vastu Pühade püss ise - elatunud Toyota Celica sportkupee ise. Terve uulitsa õhk oli hobuhõdudest tiine ja sähvis elekter, tundsin kohe, kuidas mu 3 kuklavolti vaikselt külma hirmuhigiga kattuvad. Aga see oli alles algus.
Kettas istus ühe telekanali kummtissist ilmatargaga sarnanev neidis, kes töötas jõuliselt oma nutifoniga. Kõrval istus samast kaliibrist ja ilmselt ka samast aastakäigust ilus küps ladvaõun, kes samuti pikkade kunstküüntega oma nutifoni ekraani kraapis nagu raisakull korjust. Sõit jätkus rohelises laines ja kuldsed sügisesed päiksekiired mängisid vallatult meie tuleviku lootuste kiharates. Vahepeal oli miskit tahaistme ette maha kukkunud ja kettas olnud emaschumaher ronis peatpidi seda asja korda seadma. Ehk siis peeglisse vaadates ei olnudki 20 sek kedagi roolis, Ladvaõunast kaardilugeja oli saanud just oma elulaigi FB-s ja naeris suu kõrvuni ebainimlikult pead väristades, see võis olla seotud ka millegiga, millest lugesin 80-date alguses salaja raamatust "Avameelselt abielust"... 100% kindel muidugi pole. Siis juhtus midagi täiesti enneolematut. Fooris süttis punane tuli ja eelmainitud loodusimed tallusid 4 jalaga pedaali põhja. Auto seisis paigal nagu oleks Võsa Pets selle super Attackiga kinni liiminud. Nutifonid olid lennanud armatuurile ja ladvaõun korjas need kiiruga kokku, et side Jumala ja muu maailmaga ei katkeks. Jõudsin veel mõelda,et tulge tulge tütrekest nüüd mulle ilusti takka luuki sisse, siis läheb mu 2004 Avensis ilusti mahakandmisele. Jumal oli aga see hetk kahjuks objektiivne ja andis mõlemale ekipaazile veel ühe võimaluse. Seda võimalust minu 39a kogemust enam nautima ei jäänud ja veteranist viimast pigistades õnnestus kaduda kosmose ristist kodu poole. Olin õnnelik, et sain veeta need huvitavad hetked meie tulevikuga, milles ma nüüd olen kindlam kui ei iganes varem. Tänan.