Friday, January 8, 2016

2016 lugu elust nr.1
NJUU JEER NJUU MII
Avalöögi lugu kirjutama ajendas mind tänane selle aasta esimene spordisaali külastus Postimaja MyFitnessisse. Klubi kui selline asjasse ei puutu, sest sellised sündmused hargnesid täna igas spordiklubis üle maailma, see on 100% fakt. Oli see nii aastal 1993 Reval Spordis Tallinnas ja on ka nüüd.
Kõigile teadmiseks, et täna on siis see päev aastas, kus tervis on aastavahetusest korda saamas ja kõrvad pole ka enam paugutamisest lukkus. Hommikul meenuvad antud lubadused sõpradele, naistele, meestele,vanematele ja kellelgi kindlasti ka ise endale. Seega seisan ka mina Spordisaali adminni leti ees, et ennast sisse reggada ja riietuma minna. Leti ees on paras järts ja rüselus. Solaariumisse või Taimaa näkimadalikule magama jäänud kunstripsmetega grillkana jagab röökides korraldusi oma vist juba karvad peal pojakesele, kes kõrvad lontis tuhmunud ja lootusetu pilguga mampsi korraldusi täidab. Grillkana hääl on ka Taimaa kõik hinnas puhvetisse jäänud ja kähiseb nagu "Kust Madrus Keppi" saaks baari ettekandjal. Aga adminn on osav ja ka iseseisvalt kohale saabunud tulevased rannakehad 2016 leiavad õige tee, aga jah selliseid nägusid võib näha 2x aastas Maneezi tänaval kui ajateenistusse võetakse ja ilmselt Nõukaajal Viljandi noortekoloonia trepil karistusaja alguses.
Meesteriietusruum on nagu NIKE fotoshuutingu garderoob, kohe algab 2015/2016 Fitnesskollektsiooni esitlus. Olles värskelt Sportlandis hindadega tutvunud, siis pakun puusalt, et vähemalt 7-l riietujal Eesti kulturismi lootusel on seljas 500.- EUR eest varustust. Värvid on neoonsed ja kirevad ning minul maalt pärit peaaegu vanainimesel hakkab pisut iiveldama.
Murran sellest moekarnevalist läbi ja sisenen siis suvekehade voolimise mekasse ja oo mai gaad, töö käib nagu laevaköögis. Aeroobsed aparaadid on täis ja liikumine käib õiges pulsivahemikus, lahti on volditud ka väljaprinditud tegevuskavad juhtivatelt toitumisnõustajatelt ja personaaltreeneritelt, hooaeg 2016 ei ole jäätud juhuse hooleks!
Vaatan üsna kurva taksikoera näoga ringi ja üritan 5min mõistatada, kas lampjalgsel ja 2012 aasta Adidase riietes inimesel ka täna üldse lootust on midagi oma raskest olelusvõitlusest puretud raamiga peale hakata või hakkan ka nagu marutaudis kährik siit ja sealt liharäbalaid rebima.
Ahh mis ma mölisen, tegelikult on kõik ilus ja iga seadme küljes ripub üks NIKE reklaammodell, kes ülikeskendunud näoga seda seadet algosadeks lammutada üritab, higi verd ja pisaraid lendab.
Kolmene punt 60kg-seid meeskaunistusi avavad ka kohe kiljatustest tiise selfinurga... see pole kerge olla ilus, higine ja tugev korraga, aga III katse toob oodatud tulemuse ning üks lihaskimpudes makaron läheb seda ka aknalauale enimtuntud sots.võrgustikesse sheerima, kus sponsoritest lähisugulased asitõendeid juba kannatamatult ootavad. Selfinunnude egotripi lõpetab üks gööl vid bools, kes nukkudele teatab, et see seade on seljalihastele ja oma 400 miimikalihast võivad nad tagasaalis peegli ees edasi treenida wink emoticon 12 punkti läheb seega talle. Vaatasin päeval ühte loodussaadet , kus selgus, et elevandi londis on 40 tuhat lihast ja hea, et kõik njuu miid peavad treenima oluliselt vähemaid.
Lähen suurte raskuste saali edasi ja leian sealt õnneks omad keskmised mänguasjad ülesse, müran ruttu ära ja kaon pessu. Istun saunas ja mõtlen, et 23a on minu silmad seda kolme kuuga olümpiale asja näinud , kuid alati jääb ju see 10%, kes neist ka peale 02. aprilli saali tulevad ja seal käima jäävadki. Lõpp hea kõik hea. Terves kehas terve vaim!
PS ära sa NIKE asja südamesse võta, ma lihtsalt kannan ADIDAST wink emoticon