Postimaja RIMI ja aukartus elu ees

Alles see oli kui uus Postimaja ilusal sügisesel laupäeval valju muusika ja orgastiliste hõisete saatel avati. Olid ju inimesed lausa ööbima tulnud, et pühavee peekrist üks ainumaski piisk mööda ei põrutaks. Asi oli küünlaid väärt, sest Püha Kardaan oli ennast välja paista lasknud, Aamen.
Minu väike hing ja raam ja tahe olid ka üheks hetkeks nõrgenenud ja mateeria vajas toitu. Otsustasin külastada uue pühamu keldrikorrusel asuvat gurmeekauplust Rimi. Käisin tualetis, nuuskasin nina, laikisin kõiki laikijaid ja ajasin oma sitakastile kargud alla, täiskäik edasi. Sisenemine oli tore ja eskulaatur viis mind alla, all on alati pime, õudne ja Pimeduse kuninganna Elviira ei hammusta kunagi mööda. Pime ei olnudki, oli suht hele valgus ja paistsid juba turvaväravad... alati on väravate kõrval lamav Kerberos, see 3pealine Põrguväravast... nii ka siis ei oldud miskit jäetud saatuse hooleks. Päid oli tal 1 ja kõrvu 2, suu keset nägu ja 2 silma, inimene nazõvaetsa. See oligi alfaisane, kellest varem olin lugenud vaid internetis ning elusana on näinud teda vähesed. Lihaskimpudes pseudoatleet seisis väga kõvas stoikas, eeter oli maskulliinsusest tiine ja oma kannilihastega oleks ta võinud kreekapähkleid purustada. Pilk oli kindel ja otsis väljakutseid nagu kunagi Gaspirovski telkus, teen teid kõiki terveks äbarikud. Tundsin ennast halvatud, saamatu ja abituna, poleks kunagi ettekujutanud,et üks selline võimsus hävitab su ühe hetkega pisikesteks kaka tükikesteks. Õnneks ta järgi ei tulnud vaid rippus selle posti otsas edasi, mis tema lapsekeha püsti hoidis. Tuulest tuli iidne sõnum – kui näed ühte mõrtsukit, seal kohe teine sulle turja kargab. Seda teist pidin ootama täpselt 3 minutit ja seal ta seisis mu ees Eliisabeth Jõhvi. Oi joptik, see polnud enam ka minu kui pisut elu näinud krantsi jaoks naljakas.
1 meeter minust seisis USS naisturvatöötaja nagu kaks tilka vett Rubiku kuubikuga, nii pikk kui lai, patsiga, sellise pilgu manamiseks jääb ilmselt väheks Valgest Hiinlasest ning peale joodud korgijoogist GHB. Kallerdusin ikka laksust täiesti ära ja muidu lärmakast niku, nalja ja napsimehest sai kogelev vanainimene. Kes on näinud õuduste klassikat Child PLay, mäletab seda nukku ja tema naeratust. USS naisturvaril polnud käes küll õnneks mitte nuga vaid pastakas, aga naeratus oli samane ja õudsam veel. Jäin endale kindlaks ja olin valmis, et see pastakas võib mulle sattuda kuhugi elutähtsasse organisse, lihtsalt amatööre õpetatakse ju esiteks tapma ja siis laibale esmaabi andma.
Vaatasime tõtt nagu Vormsi saarel vaatasin kunagi kitsega, kellel oli täiesti bajebatt mist ja kust mees. Ja äkki sekkusid mind poeteel saatnud inglid ning kuubik oli näinud palju huvitavamat objekti kelle keha oma võimsusega varjutada. Pühkisin külma hirmuhigi oma otsmikult ja tegin ristimärgi, sest nagu ütleb Kivirähk, siis sellistel on alati kümmekond kutsikat. Meenub Dimon Taturini esimene stuudiotool-kresla, kus mu õbluke lapsekeha nutukrampides värises ja nõelte all kiunus, sama õudne kuid õnneliku lõpuga oli see kohtumine.
Kõht korises ja silme ees tiirles, 39a vana bensukas vajas kütet ja mida rutem seda parem. Läbi hommikuse udu paistis soojaleti rõdu... üks neist oli mees ja teine naine... naine oli küpsem ja klahve oli suus umbes sama palju kui Kaarli kiriku klavessiinil, aga mina ju ei soovitanud tal naeratada ja ilmselt ka Ivo Rull mitte.
Soojaletis alles kino algas kui zombiest tagasi keeranud ja eelpool mainitet hambumusega naistöötaja hakkas kliendi nähes hakkliha- ja maksakastmel lõhna ja lusikaga sees kolades vahet tegema. Siis sai minu juba niigi väikene ja hirmul aju signaali RUN Forrest RUN! Nägin veel seda kui üks ilmselt loomult väga hea Eesti inimene oli julgenud paluda tüki praetud valget kala.
Selle kalatüki saba oli kerest lahti keedetud ja eraldus tõstes ning maandus hügieenilisest leti osast väljapoole. Katkine klaver lähenes probleemile nagu 8 raksu varguste eest istunud ja rinnale kassipea joonistanud tegija. Sai ka see saba tangide vahele ja käratati karpi kerele järele... muti näos ei tõmmelnud ükski lihas, maffia filmide meisterklass ja algajate kordnike õudusunenägu. Kuna vahtisin seal kõrval apparell põlvini, siis rögistas klaver ka minu suunas midagi taolist, et kas ja mis ma olen. Söögiisuga oli hetkel JOKK ja taganesin soojaletist suht filigraanse Michael Jacksoni Moonwalkeriga, mida olin harjutanud 4a peale rahvatantsus kirjuvöö saamist.
Koopast oli vaja ka välja saada, otse läbi lae ikka H&M-i ei hüppa, seal on mingi järgmine pervo, kes sulle kiirelt trussarite kolmikpakist Golumbia lipsu teeb ja ööbikute juurde saadab. Sõitsin silmad kinni eskalaatoriga ülesse, pulss oli 200 all ja ilgelt higistasin. Lihaskimpudes USS atleet oli länud veresuhkrut mõõtma ning õnneks asendus vaatas mind nagu Eesti rikkuri laps vaatab näritud õuna Aifööni, millel lubatud 32 GB mälu asemel 16 GB on. Elame veel sõbrad, aga mis elu see on.

Suguküpsus ja Türi linnasaun

Tänane Hingedepäev on raske ja valus, panin küünla.... Otsustasin sellele mitte mõelda ja aiatööde käigus hakkas mind kummitama üks vana seiklus...
80dad ja seekord tegevuspaigaks Kevadpealinn Türi. Türi linnas oli saun, kus onud tädid käisid ennast pesemas ja kõvematel onudel oli diplomaatkohvrites kaasas ka 4 õlut- 4pack siis. Mina käisin saunas isaga ja mul olid seal omad ülesanded nagu isa selja pesemine ja pesukaussidesse vee laskmine. Aga see kõik oli liiga ilus, et jäädagi kestma. Saunaskäigule andis lõpliku hoobi mõtteline ja osalt ka bioloogiline mehistumine. Ühel kaunil sügispäeval selgus karm tõsiasi, et edasised saunateed tuleb ette võtta iseseisvalt! Põhjus selleks oli konkreetne, käega kubet kobades oli 100% kindel,et nüüd on karvad peal ja sellised mehed käivad saunas ise.
Olles eelnevalt kurssi viinud ka oma esivanemad, seadsin ma oma maskulliinsusest punetava ja esimeste karvadega kaetud suht hapra raami Türi linna ühissauna poole teele.
Üsna korralikult laiali okstega siseneti saunamajja, kus piletitädi mind puuris sellise pidevalt ilma ehk regulaarne näoga ja määgis, et kas ma olen üksi. Vastus kõlas värskest karvapuhangust tulenevalt miskit taolist,et meeste käest küsitakse, kas olete täna üksi. Mutil jooksis selle peale ülemine kõvaketas nii kokku,et ilmselt poleks ka 3 restarti aidanud.
Nonii poehali, riietusruumis oli üks härra ennast juba väga korda häälestanud ja ilmselt oli tal diblokas ka miskit haljamat kaasas või lihtsalt juba päevast korralik põhi all. Igastahes pellerist väljudes teatas ta,et kotid on puhtad ja räme see isu on peal. Türi 80date olusid arvestades võis ta oma kirgedele isegi sel õhtul mingi suht reaalse väljundi leida.
Pesuruumis oli kohe selge, et II Maailmasõjas valel poolel sõdinud härrasmehed on täna enamuses. Meenus lasteaia luuletus, kiliseb ja koliseb, lonkab ja möliseb. Kätega vehkimist ja blatnoide sarnast möla tuli nagu maki lindilt. Mulle meenus see, et see vanade sõjapeerude terror laval vajab minusuguse suguküpse võitleja sekkumist. Vastupanuliikumisprogrammi koondnimetuseks sai Joppen Puhh. Lasin pesukausi vett täis ja kerisin leiliruumi. Oi milline kuldhammastega bratva mulle seal vastu rõõlas Räägiti elust ja kuidas kõik persses on ja kuidas vanasti osad asjad ikka polnud persses ja kes tuleks maha lasta ja kelle vanematega tuleks ümberseksimise kohapealt ühendust võtta. Minu kõrval istunud härra rebis ootamatult ilge rohekolli ninast kurku ja üsna oodatult liikus see makku edasi, julgesin poetada,et nii vist saab õhtuks kõhu täis, ilmselt ei saanud tont päris lõpuni aru või toimus tal pööningul viimane appdeit 10a tagasi, aga ta naeratas mulle ja rögises,et zajebiss maltshik. Leili taoti ikka ilusti nii,et mu esimesed karvad hõõgusid, mõtlesingi,et perkele küll krdi muuseumi eksponaadid, varsti saab asjad selgeks. Nii, kaader keris pesuruumi oma konnasilmi leotama ja aeg oli tegutsema hakata. Keris oli suur nagu Baruto selg ja krt kõrgel, pässid viskasid sinna suht õrnalt ja laksu tuli koledasti.
Pesuruumist kostus hingeldamist röginat ja kellegi emaga lubati vahekorda astuda kuna pesukausi sang murdus ära. Nii, võtsin jõu kokku ja tõstsin kausiga vett peakohale ja valasin kerisele tühjaks, tramaivõi see oli lahe. Lasin kõhuli põrandale ja roomasin ukseni, mis õnneks polnud kaugel. Libisesin kangelaste eest läbi ja jäin eemale etendust jälgima. Ilusa laulu ja sirge seljaga kapati leili ja uks paugutati valju jope ema saatel kinni. Hakkasin lugema 1..2..3 kusagil 9 juures olid need puujalgadega karud jõudnud ilmselt lavapingi 3dale kihile potsatada ja seal lõi hinge kinni. Joppa Kolla kus siis kutsuti kõik suguelundid appi ja mida kõike nendega ja kuhu teha saab. Oleks mul trussarid jalas olnud, oleksin ma need ilmselt naerust täis lasknud. Türber küll uks lendas lahti ja tulipunane pasarahe lendas sealt välja, rabelesid nagu oleks mõlaga mööda kotte saanud ja lubati vahekorda astuda Türi linnapea, siis sauna juhataja ja lõpuks kütja emaga. Kuivatasin oma suguküpse raami ära ja kerisin vaikselt kodu poole. Sõja võitmiseni oli veel pikk tee minna, aga esimene korralik lahing oli antud. Eesmärk pühendab abinõud...

Tahavaate peegel vol.2

Olin oma veteranist Avensise just pöördesse ajanud ja kohalt karanud. Hommikuti on linna lähedal Viljandi mnt-l pime ja kõle, kuniks algavad uusasundused. Ilge pasaga raius nn Hansaplanti suunduvast ja UUesalu vahest välja mingi must nool, ilma igasuguste pidurite suundade jms liigsega. Ramaki peateele ja meie siht on Püha Edgarianuse Tallinn. Lasin kangelastest kerge peenega siiski mööda, sest perse tundis ,et minu väikene televiisor tagavaate peeglis näitab täna üsna kaasakiskuvat neuroerootilist thrillerit. Side minu aju ja pepu vahel ei vedanud ka seekord mind alt... tunded ja nägemus olid sheerimist väärt.
Musta noole roolis oli pisut juba ajahambast ja elus enesest puretud daam, kes juhendas kõrvalistmel olevat last, kuidas olla ja elus edasi minna. Mutil oli oma aken pilukil ja hambus suitsev sigarett nagu parimates " Madrus tahab keppi" sadamabaarides on deformeerunud aluspesuga profidel. Lapsel oli selles suitsuvines ainukene kindel ja selge asi telefon, kes temaga tol füüsiliselt raskel hetkel koos oli. Möödusid pikad 5 minutit. Jõudsime üsna venivas rongis vasakul Reola tanklani, mutt paugutas teise suitsu ette , endal pea tantsis lambaadaat ja esikäpakesed trummeldasid barankat. Püha tutt ja tuulerõuged nagu sõber Casb ütleb, mutt pani ahelas 3da suitsu ette. Eemalt paistis,et mantlipärijal on juba nikotiinist silmad kollased , kuid inimene harjub kõigega, isegi poomisega... kooli alguseni oli jäänud 17 minutit ja ilmselt oleks isegi Stirlitz hauas ringi keeranud ja lugenud oma 17 kevadist hetke labiilseks insomniaks.
Vahpeal hakkas lähenema Järve raudtee ülesõit, enne mida oli õrn ummik. Musta noole karm, aga õiglane emajuht lasi rivitult 4da nikotiinipulga. Mina isiklikult oleks sellise taseme juures tahtnud näha suust välja lastud Olümpia rõngaid, kust ülejänudd suits läbi puhutakse.
Mina oma De Javu-d ei näinudki, must nool koos lapsega kargas üle Järve ülesõidu nagu haavatud loom ja korraks olime me veel kõrvuti Sparta kandis, kus proua oli asunud riidlema autoraadioga nii, et esiklaas oli tatipritsmetest täpiline nagu Pipi pale Astrid Lindgreni raamatus. Äkki jõuluvana toob talle E-sigareti ja siis hoiab juba Jumal sellel akud täis või muidu... sügis 2013

Väga meeleolukas kojusõit oli täna. 24.09.2013

Mööda Liivalaiat liikudes, tundsin peagi kuklasse hingavat sportauto lähedust. Tahavaate peeglist vaatas mulle vastu Pühade püss ise - elatunud Toyota Celica sportkupee ise. Terve uulitsa õhk oli hobuhõdudest tiine ja sähvis elekter, tundsin kohe, kuidas mu 3 kuklavolti vaikselt külma hirmuhigiga kattuvad. Aga see oli alles algus.
Kettas istus ühe telekanali kummtissist ilmatargaga sarnanev neidis, kes töötas jõuliselt oma nutifoniga. Kõrval istus samast kaliibrist ja ilmselt ka samast aastakäigust ilus küps ladvaõun, kes samuti pikkade kunstküüntega oma nutifoni ekraani kraapis nagu raisakull korjust. Sõit jätkus rohelises laines ja kuldsed sügisesed päiksekiired mängisid vallatult meie tuleviku lootuste kiharates. Vahepeal oli miskit tahaistme ette maha kukkunud ja kettas olnud emaschumaher ronis peatpidi seda asja korda seadma. Ehk siis peeglisse vaadates ei olnudki 20 sek kedagi roolis, Ladvaõunast kaardilugeja oli saanud just oma elulaigi FB-s ja naeris suu kõrvuni ebainimlikult pead väristades, see võis olla seotud ka millegiga, millest lugesin 80-date alguses salaja raamatust "Avameelselt abielust"... 100% kindel muidugi pole. Siis juhtus midagi täiesti enneolematut. Fooris süttis punane tuli ja eelmainitud loodusimed tallusid 4 jalaga pedaali põhja. Auto seisis paigal nagu oleks Võsa Pets selle super Attackiga kinni liiminud. Nutifonid olid lennanud armatuurile ja ladvaõun korjas need kiiruga kokku, et side Jumala ja muu maailmaga ei katkeks. Jõudsin veel mõelda,et tulge tulge tütrekest nüüd mulle ilusti takka luuki sisse, siis läheb mu 2004 Avensis ilusti mahakandmisele. Jumal oli aga see hetk kahjuks objektiivne ja andis mõlemale ekipaazile veel ühe võimaluse. Seda võimalust minu 39a kogemust enam nautima ei jäänud ja veteranist viimast pigistades õnnestus kaduda kosmose ristist kodu poole. Olin õnnelik, et sain veeta need huvitavad hetked meie tulevikuga, milles ma nüüd olen kindlam kui ei iganes varem. Tänan.