Postimaja RIMI ja aukartus elu ees

Alles see oli kui uus Postimaja ilusal sügisesel laupäeval valju muusika ja orgastiliste hõisete saatel avati. Olid ju inimesed lausa ööbima tulnud, et pühavee peekrist üks ainumaski piisk mööda ei põrutaks. Asi oli küünlaid väärt, sest Püha Kardaan oli ennast välja paista lasknud, Aamen.
Minu väike hing ja raam ja tahe olid ka üheks hetkeks nõrgenenud ja mateeria vajas toitu. Otsustasin külastada uue pühamu keldrikorrusel asuvat gurmeekauplust Rimi. Käisin tualetis, nuuskasin nina, laikisin kõiki laikijaid ja ajasin oma sitakastile kargud alla, täiskäik edasi. Sisenemine oli tore ja eskulaatur viis mind alla, all on alati pime, õudne ja Pimeduse kuninganna Elviira ei hammusta kunagi mööda. Pime ei olnudki, oli suht hele valgus ja paistsid juba turvaväravad... alati on väravate kõrval lamav Kerberos, see 3pealine Põrguväravast... nii ka siis ei oldud miskit jäetud saatuse hooleks. Päid oli tal 1 ja kõrvu 2, suu keset nägu ja 2 silma, inimene nazõvaetsa. See oligi alfaisane, kellest varem olin lugenud vaid internetis ning elusana on näinud teda vähesed. Lihaskimpudes pseudoatleet seisis väga kõvas stoikas, eeter oli maskulliinsusest tiine ja oma kannilihastega oleks ta võinud kreekapähkleid purustada. Pilk oli kindel ja otsis väljakutseid nagu kunagi Gaspirovski telkus, teen teid kõiki terveks äbarikud. Tundsin ennast halvatud, saamatu ja abituna, poleks kunagi ettekujutanud,et üks selline võimsus hävitab su ühe hetkega pisikesteks kaka tükikesteks. Õnneks ta järgi ei tulnud vaid rippus selle posti otsas edasi, mis tema lapsekeha püsti hoidis. Tuulest tuli iidne sõnum – kui näed ühte mõrtsukit, seal kohe teine sulle turja kargab. Seda teist pidin ootama täpselt 3 minutit ja seal ta seisis mu ees Eliisabeth Jõhvi. Oi joptik, see polnud enam ka minu kui pisut elu näinud krantsi jaoks naljakas.
1 meeter minust seisis USS naisturvatöötaja nagu kaks tilka vett Rubiku kuubikuga, nii pikk kui lai, patsiga, sellise pilgu manamiseks jääb ilmselt väheks Valgest Hiinlasest ning peale joodud korgijoogist GHB. Kallerdusin ikka laksust täiesti ära ja muidu lärmakast niku, nalja ja napsimehest sai kogelev vanainimene. Kes on näinud õuduste klassikat Child PLay, mäletab seda nukku ja tema naeratust. USS naisturvaril polnud käes küll õnneks mitte nuga vaid pastakas, aga naeratus oli samane ja õudsam veel. Jäin endale kindlaks ja olin valmis, et see pastakas võib mulle sattuda kuhugi elutähtsasse organisse, lihtsalt amatööre õpetatakse ju esiteks tapma ja siis laibale esmaabi andma.
Vaatasime tõtt nagu Vormsi saarel vaatasin kunagi kitsega, kellel oli täiesti bajebatt mist ja kust mees. Ja äkki sekkusid mind poeteel saatnud inglid ning kuubik oli näinud palju huvitavamat objekti kelle keha oma võimsusega varjutada. Pühkisin külma hirmuhigi oma otsmikult ja tegin ristimärgi, sest nagu ütleb Kivirähk, siis sellistel on alati kümmekond kutsikat. Meenub Dimon Taturini esimene stuudiotool-kresla, kus mu õbluke lapsekeha nutukrampides värises ja nõelte all kiunus, sama õudne kuid õnneliku lõpuga oli see kohtumine.
Kõht korises ja silme ees tiirles, 39a vana bensukas vajas kütet ja mida rutem seda parem. Läbi hommikuse udu paistis soojaleti rõdu... üks neist oli mees ja teine naine... naine oli küpsem ja klahve oli suus umbes sama palju kui Kaarli kiriku klavessiinil, aga mina ju ei soovitanud tal naeratada ja ilmselt ka Ivo Rull mitte.
Soojaletis alles kino algas kui zombiest tagasi keeranud ja eelpool mainitet hambumusega naistöötaja hakkas kliendi nähes hakkliha- ja maksakastmel lõhna ja lusikaga sees kolades vahet tegema. Siis sai minu juba niigi väikene ja hirmul aju signaali RUN Forrest RUN! Nägin veel seda kui üks ilmselt loomult väga hea Eesti inimene oli julgenud paluda tüki praetud valget kala.
Selle kalatüki saba oli kerest lahti keedetud ja eraldus tõstes ning maandus hügieenilisest leti osast väljapoole. Katkine klaver lähenes probleemile nagu 8 raksu varguste eest istunud ja rinnale kassipea joonistanud tegija. Sai ka see saba tangide vahele ja käratati karpi kerele järele... muti näos ei tõmmelnud ükski lihas, maffia filmide meisterklass ja algajate kordnike õudusunenägu. Kuna vahtisin seal kõrval apparell põlvini, siis rögistas klaver ka minu suunas midagi taolist, et kas ja mis ma olen. Söögiisuga oli hetkel JOKK ja taganesin soojaletist suht filigraanse Michael Jacksoni Moonwalkeriga, mida olin harjutanud 4a peale rahvatantsus kirjuvöö saamist.
Koopast oli vaja ka välja saada, otse läbi lae ikka H&M-i ei hüppa, seal on mingi järgmine pervo, kes sulle kiirelt trussarite kolmikpakist Golumbia lipsu teeb ja ööbikute juurde saadab. Sõitsin silmad kinni eskalaatoriga ülesse, pulss oli 200 all ja ilgelt higistasin. Lihaskimpudes USS atleet oli länud veresuhkrut mõõtma ning õnneks asendus vaatas mind nagu Eesti rikkuri laps vaatab näritud õuna Aifööni, millel lubatud 32 GB mälu asemel 16 GB on. Elame veel sõbrad, aga mis elu see on.